Täna on raskusi alustamisega...Ma olen nii kohutavalt palju lihtsalt mõelnud täna, see on jube lihtsalt. Koguaeg ühe ja sama asja üle... See on terve päeva mu peas vasardanud. Kui keegi ütleb: „Kallis oled...“ Siis mida see üldse tähendab?? Kas see tähendab, et oled lihtsalt oluline ja hea sõber? Kas oled kallis ka mingis muus mõttes? Südames? Mõtetes? Igatsed?... Miks ma seda endaga teen?? Miks ma ei suuda unustada? Miks ma mõtlen sellistele asjadele, mis mulle korduvalt on selgeks tehtud, et peaksin unustama?? Samas, on liiga tihti tunne, et kõik pole kadunud.. Liiga palju märke, mis jätavad mulje, nagu poleks kõik veel läbi.. Nagu kõik oleks siiski veel ees..? Ehk olen liiga jäärapäine, et tunnistada endale tõde..? Nii keeruline, nii raske...
Magama läksin nelja ajal. Hommik oli mõnus, keegi ei äratanud mind... Või siiski, 9.30 helises mu telefon. Tore küll! Magasin edasi.. Ja ärkasin umbes 11. Käisin õues... Kahutav ilm, mul on nii kopp ees sellest juba. Ma lihtsalt ei suuda enam!! Tuisk, sula, lumi, tuul... Prrrrrr :/ Vastik!
Edasi olin mõelnud, et jõuan ikka rohkem asju teha, jõudsin ainult füssat veits õppida. See on mingi absurdne värk kah, mingi plakat ja mingi uurimus ja mida iganes... Kellel seda vaja on? Paberi, aja ja kõige muu raiskamine. Vahepeal unustasin ennast taaskord erinevatele lehekülgedele ja suutsin oma tulevikku jälle viis korda ümber mõelda. Mida ma küll tegema hakkan, kui kool läbi saab??
Lugesin täna viis korda vähemalt oma meili.. Koguaeg oli midagi uut ja huvitavat sinna saabunud. Reedeks oli üks esinemise pakkumine. Siis aga, helises mu telefon.. Neljapäevaks, reedeks, laupäevaks sain tööd! Jee! Esinemine jääb seega ära. Siit siis ka plaanide muutus, lähen siiski naljapäeval Tallinnasse, mitte kolmapäeval.
Kaheksa paiku viisin Kairile ta mälupulga tagasi. Õue astudes seisid Ints ja Leenu juba mu värava taga. Enne seda sain muidugi väga jubeda kõne. Leenu: „Piret, mida ma teen? Ma olen politsei autos praegu. Nad tahavad mulle trahvi teha. Appi!“ Jaah, päris hea nali oli küll eksju? Sellise asjaga ei tehta nalja, eriti kui ma just hetk tagasi olen pidanud midagi sellist läbi elama... Hiljem vaatasin filmi „Paranoia“. Krt, see oli ju mingi õudukas??! Ma pole vist kunagi nii palju ehmunud, kui seda filmi vaadates. Täiesti hull! Koguaeg hüppasin ja kiljusin ja mida iganes veel... Mulle siiski ei meeldi õudukad.. Absoluutselt!
Ja siis see tuli... Silmad avasid kraanid... Ma ei julge sellest siia kirjutada, miks, aga ma ei mõista lihtsalt, kuidas ma ei suuda end vaos hoida, kui midagi traagilist juhtub? Kõik normaalsed inimesed suudavad... Ma pean alati kõigi valu ise läbi põdema. Hull värk lihtsalt. Tahaks olla toeks, aga ei suuda. Olen hoopis ise täielik inimevare...
Homme on parem, kui täna...
