Ossa poiss!! Milline päev?!!!Hommik oli võrratu, päike paistis otse mu toa aknast sisse ja oli nii ere ja särav, et kui ma ei teaks, et lumi maas on, oleksin arvanud, et ongi suvi või vähemalt kevad juba. Kuigi oli võimalus kaheksani magada, ei teinud ma seda. Ema tuli kobistama, et kas ma kooli ei lähegi? Ja uni läks tänu päiksele lambist ära. Kuigi magama sain mingi kahe paiku. Aga mõnus oli... Võiks vaheaeg olla juba.
Kuigi mitte midagi polnud hommikul teha, passisin niisama ja lugesin minuteid, et kooli minna. Lootuses, et Lekk saab mu vajaliku materjali välja printida, suundusin kohe tema ruumi. Ta ütles, et Reelil on ainuke töökorras printer, terve kooli peale hetkel. Hääh, teda polnud kooliski. Jooksin siis Leki juurde tagasi ja vaatamata üldse, kes tal seal ruumis parajasti oli, kriiskasin lihtsalt: „Ma pean kohe saama...!“ Haaaahaaaa, tõesti, tubli Piret, sa ikka oskad!! Mõlemad tüdrukud, kes seal seisid, vaatasid mind sellise näoga, et „mida fooki???tegelt nagu??Mis toimub?“ Kui ma märkasin, et nad lollide nägudega üksteisele otsa vahtivad, taipasin ma, et olin vist oma lause poolikuks jätnud, lisasin siis kiirelt: „printida!! Pean kohe saama printida!“ Ja oh imede imet, nüüd oli tal juba võimalik printida.. Veider. Läks siiski hästi sellega ja ajalugu sai kah edukalt läbitud. Edasine päev oli lebo. Pärast tunde läksime Leenuga Säästu ja siis raamatukokku ja siis...eeee.. Olin suhteliselt kimbatuses, aga ma ei tahtnud koju kah minna. Läksime tema poole. Fun oli! Pildid seinal, kalender, album, kiri, naer (REHNE), minu nutt – märksõnad meie ajast siis. Aga pean tõdema, et täna toimus progress. Ma naersin täna! Üle pika aja naersin ma täna ja seda südamest (lõpuks ometi), aga asi oli suhteliselt tasakaalus, sest sellele järgnes ka kohe nutt. Kuid siiski, ma naersin täna!!! Jeeee! Olime umbes viieni seal, siis saatis Leenu mu koju ja ma sain veel ühe üllatuse osaliseks. Olin juba oma hoovis ja Leenu kõndis juba minema. Korraga karjus ta üle tänava: „Piret, sa oled mulle nii kallis!“ Wow... See tegi küll südame soojaks. Uskumatu, et leidub veel siiski keegi, kes pole ära kadunud, kuigi olen suutnud tahtmatult kõiki tõrjuda ju.?
Kodus sõin ja õppisin veidi matat ja füssat ja kui otsustasin msni korraks põigata ootas mind ees veel üks üllatus. Seal ootas mind lausa terve romaan: „Ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et sa oled nii kuradi kallis. mul on selline tunne, et me oleksime nagu juba oma kaks-kolm aastat ikka sõbrannad olnud, kuid nagu täna välja tuli, teame teineteist vaid 3 kuud. meil sai just eelmine nädal neljapäeval kolm kuud täis. palju õnne, kallis!!! sa muutsid minu tänase päeva täiuslikuks! nii hea tunne oli, nagu oleks taas lootust. lootust, et kevad jõuabki lõpuks kätte ning me saame õhtuti jalutamas käima hakata ning palju juttu rääkida ja minu juures külma vett sidruniga juua. Sina suutsid minule panna kasvõi tänaseks päevaks peale kaitsekilbi nimega "Piret omab", mis tähendab, et ma ei tunnegi end sandisti. SA OLED LIHTSALT PARIM, MINU PIRET!!!!!! praegu kuulan "meie laulu" ka. poom poom poom even brighter than the moon moon moon. Sa oled imeline, Piret! minu väikene punapea, kes toob mulle lootust, millest mul on nii kaua puudust olnud.“
Minu vastus polnud pooltki nii sisukas... Olin meelitatud, üllatunud, liigutatud, keeletu, pahv, konkreetselt tumm. Aga ma muutusin rahulikumaks. Nagu tunneks, et ehk on lootus vana Piret veel kätte saada ja jälle särada? Ma vähemalt püüan. Aga see polnud veel kõik, sealt tuli veel: „alati oled minu päikesekiir! tõsiselt ka. kui ma sinu kodu juurest eemale kõndisin, ei suutnud ma lõpetada keksimist. naeratus oli näkku kinni taotud. ma ei tea, nii hea tunne oli. sinuga oli nii mõnus ja vabastav jälle rääkida. ning andis mulle tõsiselt ka lootust, et see sünge ja kole talv saab läbi ja meie kaks, punapead, saame hakata tihedamini pikki jalutuskäike tegema! ja rääkida, rääkida, naerda ja naerda!“
Tegelikult ei tea ma, kuidas sellesse suhtuda, sest kuidas saab keegi tunda mõnu ja vabastavust, kui ta suhtleb inimesega, kes on omadega nii pees, kui üldse olla saab? Selle peale öeldi mulle: „ja siis? sa oled alati siiras, see on parim. Kui sa nutad, tunnen mina sinu valu, tahan aidata, aga sinuga koos jalutadades hakkasin vaikselt uskuma, et ehk me mõlemad suudame veel edasi liikuda ja koos tugevad olla, sammuda julgelt kevadele ja hiljem ka suvele vastu! Sinuga tunnen ma hingesugulust, sidet.“ Ma olen tõsiselt hämmingus, aga kardan kah, sest minuga ei juhtu häid asju. Seega ei tasu loota, et Leenu kuhugi ei kao või, et midagi muud nihu ei lähe. Aga progress on toimumas! Mis on kõige olulisem! Lihtsalt vajan aega, et inimesi jälle usaldama hakata ja endale lähemale lasta saan.
