Ja ongi tõsi. Minuga JUHTUB asju alati, koguaeg, lihtsalt.. Ma ei pea midagi mõtlema ega tegema isegi, midagi alati juhtub.Tänane päev algas alles kell 11. Jehuuu, sain kaua magada, üle pika aja. Aga noh, magama sain kah mingi kolme ajal alles. Siis tuikusin niisama, käisin poes ja tuikusin kodus niisama edasi. Midagi kasulikku kah, leidsin väga huvitava ja asjaliku neti lehekülje, millest mul varsti abi võib olla. Mingil hetkel pidin siiski end kokku võtma ja veidi inkat õppima. Tundub, et Intsul ja Leenul on saanud juba kombeks mulle samal ajal helistada. Või noh, vähemalt täna läks nii.. Kui Intsuga rääkisin üritas Leenu mulle paaniliselt helistada, kui Leenuga rääkisin, tegi seda sama Ints. Igatahes peksid nad mind kodunt välja. Õue astudes oli kohe kuulda, kuidas need kaks „hullu“ mu värava taga lollitavad. Leenu oli üleüldse väga huvitavas eufoorilises meeleolus. Pole teda ammu sellisena näinud. Ei saanudki lõpuks aru, miks tal nii hea tuju oli või mida ta tarvitanud oli. Aga see oli lahe! (: Läksime siis Intsu poole, kus vaatasime filmi „The Tourist“ ja sõime šoksi ja jõime sidrunivett, mida ma kaanisin vähemalt 4 klaasi jutti, kui muidugi lugemine sassi ei läinud. Special tellimus minult siiski! (: Filmist võin nii palju öelda, et oli päris hea, mulle meeldis, mitte ainult näitlejate pärast, vaid ka story oli asjalik. Kuigi ma aimasin koguaeg, mis lõpuks juhtub ja et tegelikult ongi Johnny SEE mees, aga Ints ja Leenu ikka koguaeg ajasid mulle vastu, et ei ole ja et see pole võimalik jne. Ja häiriv oli see kah, et nad ajasid vahepeal mingit muud juttu ja siis ma jäin kuulama paar korda, mõte kadus ära ja siis oli hull segadus, et okou, mis nüüd juhtus, mis ta ütles, miks ta seal on?! Aga lahe oli. Päeva/õhtu nali, lisaks Leenu erilisele tujule, oli tema huvitav ja tol hetkel kohatu kommentaar muul teemal, „Mis asja, kas sul leiba on?“. Tol hetkel oli see ikka väga nalajaks, kui me minu maja ette jõudsime, et suutnud enam keegi meenutada, millest see tuli ja kus see alguse sai?! Kuid filmi kohta veel nii palju, et tundub siiski, et nad on liiga vähe detektiivi filme vaadanud, sest mulle meeldivad sellised juhtumi uurimised ja ma kuidagi tajun neid, saan neile nii kiirelt ja hästi pihta. Vähemalt üks asi, mida ma siis oskan. Pärast seda tulime Leenuga minu juurde, Ints oli kirjutanud plaadile filmi „The Notebook“, mida me tahtsime vaatama hakata ja vesistada. Mis aga tegelikult juhtus oli see, et plaat ei hakanud tööle, hmm nice one tõesti... Hakkasime siis hoopis pilte vaatama, mis oli ka fun. Huvitavad seigad ja olukorrad meenusid... Ühtegi filmi me vaadata ei jõudnudki siis. Poole ühe ajal läksin ma teda saatma. Päris creepy oli, sest tundus nagu mingi hunt oleks kusagil ulgunud, mis pole linnas väga võimalik, aga väga õudne ja jube oli ikka. Lõpuks kartsime juba igat väiksemat krabinat. Koju saatmisest muidugi midagi välja ei tulnud, sest me jalutasime veel umbes tunnikese linnas ja rääkisime lambi asjadest. Linnas elu kees lausa, muusika ja inimesed ja...varem polegi sellist Rakveret enam ammu kohanud. Kolm jõmmi tulid meile vastu ja laulsid isamaaliseid laule isegi. Plus mitmeid kampasid alakate koosluses. Lõpuks siiski sundisime teineteist koju minema. Ja siin ma nüüd olen, kirjutan oma blogi, jälle mingi öösel kell 2. Unerežiim on üpris tuksis.
