Wow, kui raske on kirjutada, kui samal ajal nutan. Samas tulevad emotsioonid kõige ehtsamad siis. Või kas ikka tulevad, ma tõmbun endasse ja ei räägi kellelegi milles asi on... ma ütlen kõigile, et kõik on korras, kuigi tegelikult pole, kuigi tegelikult nutan ja olen kokku varisemas. Iga asi, mida keegi mulle praegu ütleb, et mu olemist paremaks teha, vallandab tegelikult aina uue pisarate laviini. See on nii veider... Miks?? Miks hoolib keegi, kes mind isegi ei tunne? Miks loeb sellele rohkem, kes mind ei tea? Miks ma ei muutu? Miks ma ei unusta? Miks ma üle ei saa? Kurb muusika ja kõik kokku... Nii kauaks ma siis tugev olingi?? Ei! Ma olen tugev, teistele üritan näida tugev. Siin võin ma olla milline iganes. Ja praegu olen nõrk, nutan ja olen kurb. Üksi! Hetk tagasi lugesin ühe sõbra blogist ühe sellise jupi (kui sa seda loed, siis anna andeks, et selle sult tuuri panin, aga ma pidin...): „Homme sõidad ära, arvatavasti ei näe sind kunagi, aga kui peaksid seda lugema sattuma kunagi, siis ole hea ja ära pea vimma mu peale. Ma teeks kõik teisiti, kui vaid võimalust antakse, aga teades sind ja su haavatud hinge, eeldan, et seda ei juhtu kunagi. Kui peaksin sind kunagi kohtama, ei elaks ma seda üle. Kui praegu juba mõtted sinule toovad ainult tuska ja nördimust. Veel korra, ma siiralt vabandan, et vedasin sind alt.“
Ja siis see tuli... Ma ei tea, miks ma nutan... See kõik lihtsalt, on nii raske mulle. Liiga raske koorem, ma ei jaksa kanda. Ja see lõik meenutab mulle midagi… Minevikust ehk? Või… Nii valus on… Appi! Kunagi ütles üks sober mulle, et pööra kõik vihaks, siis hakkab kergem. Ma ei suuda, ma ei saa, ma ei oska, olla… Tahaks kaduda... Ära siit... Ma pean, ma ei suuda... Palun!...
Miks elu nii läheb? Miks me koguaeg, fuking koguaeg peame haiget saama?? Kus tulevad sellised inimesed, kes on neutraalsed tegelikult? Kes ei tunnegi mind, aga tahavad aidata? Tahavad olemas olla? Miks? Kuidas? Ja miks nad ära ei lähe? Kas on veel vara? Nad pole jõudnud veel tüdineda sellest, et ma olen vaid inimvare... tühine, tähtsusetu, mõttetu... Lähevad ära need, keda ma vajan.. Keda mina tunnen ja kes mind... Kellest ma hoolin, kelle olemasolu nii fuking oluline on...?????? Loomulikult on olulised kõik ja ma olen südamest tänulik neile, kes tahavad mu jaoks olemas olla! Aga nii raske on seletada, mis minga toimub.. Te ei mõistaks... Sel pole tähtsust... Mu elu on nagu sulg ja mõnel on voli seda puhuda endale meelepärases suuna...
Ma ei suuda enam...
Pean olema...
Üksi...
Olema...
Nüüd...
Minema...
Pean...
