Õhhh!! Kas ma teen siin ilmas kunagi midagi õigesti kah? Ei usu enam eriti. Ma peletan inimesi ja ühel hetkel nad mõistavad, et see ongi aja raiskamine.!? Aga samas see näitab, kes sinust tõeliselt hoolib.. või ei näita? Tegelikult on igal ühel õigus teha, mis iganes hing ihkab ju. Kes tahab, see hoolib, kes ei taha, kõnnib minema ja ei vaata kunagi tagasi. Ma lihtsalt ei tundnud täna, et oleks tahtnud või suutnud kellegiga kohtuda. Aga ma ei mõelnud sellele siis, vaid mõtlen hoopis nüüd, kui oma päevale tagasi mõtlen. Sorry Leenu, et ma täna ei jaksanud. Ma tahaks sulle ju toeks olla, aga mis tuge minust praegu on? Ma ei ole korras, aga ma ei saa rääkida. Pealegi, ei jaksaks sa oodata, nagu ka teised ei jaksa... Sorry ka Ints ja Tom. Eriti Tom, ma ei tahtnud urgitseda ja su tuju pahaks ajada. Ehk polnud ma õige inimene, kellele sa helistasid?Ma pean end kokku võtma!!!
Vähemalt oli täna öösel rahulik uni, nägin midagi unes kah, aga enam ei mäleta. See oli õige otsus, et oma toa ukse eile lukku keerasin, siis ei saanud ema kohe mu tuppa lambist sisse marssida hommikul ja mind äratada. Magasin kümneni. Täna on tõeliselt kasutu päev olnud. Poes käidud, tulid inimesed... Õnneks oli üks tulijatest ka mu vend. Midagi head selles päevas siiski oli ju? Kuigi oleksin pidanud vb õppima, aga kui tema siin on, siis see on välistatud. Tegime plaane ja noh mina küll suurt midagi ei teinud, vahtisin niisama ja kiitsin aga takka.
Uni on koguaeg... See on paha. Käisin siis jalutamas kella kuue paiku - surnuaias. Uskumatu, kui mõnus, rahulik, vaikne, rahumeelne, häirimatu seal on. Seal olles tekib tunne, et oledki kadunud mingiks hetkeks. Kahjuks ei jää aeg seisma ja varem või hiljem hakkatakse sind pommitama, kus sa oled ja mis toimub ja miks sa oled jne jne jne. Silmailu seal siiski väga polnud. Küünlaid oli ainult paaril üksikul haual ja kõik oli paksu lumega kaetud. Kui ma ei oleks teadnud kuhu minna, ei oleks sealt kedagi leidnud, sest kõik hauaplaadid on umbes meetrisügavusel. Jalutasin sealt koju tagasi ja tundsin sisemist rahu. Ehk oleks pidanud juba ammu seal ära käima, juba siis, kui ma sellele peaaegu iga päev mõtlesin?.Nüüd, öösel, võtsin oma jõuvarud kokku ja tegin inka jutu vähemalt ära. Nii tundetu on ikka olla. Millal see küll mööda läheb?? Millal ma midagi jälle tundma hakkan? Võiks tunda kas või viha või ükskõik mida. Tahaks lihtsalt tunda midagi! Praegu on kõigest nii suva või... tühjus.
