Ma ei teagi nüüd, kas nutta või naerda? Paari päevaga on palju muutunud. Olin eile nii väsinud, et blogida ei jõudnud. Olin eelneval ööl alles 4.30 magama läinud ja hommikul ärkasin juba 7.30. Alguses polnudki kõige hullem, aga pärast TNT tundi, tundsin kuidas mu silmad hakkavad kinni vajuma. Samas oli hea tunne, selline tuimus tuli peale... Leenu sisustas mu vahetunde ja keka tunnid ei olnud kah täielik surm eile.Koju jõudes ootasin endiselt vastust... Ootasin ja ootasin ja ootasin ja... Olin täielikult igasuguse lootuse kaotanud juba. Masendav! Aga siis, oi näe, tuligi sõnum. Wiiiiiii, ma olin õnne tipul! Lõpuks ometi sain hakata oma jamasid ja muresid ühest otsast harutama, enne kui päris hilja... Nagu sassis lõng, aga tavaliselt tuleb lõpuks ikka ette üks selline sõlm kusagil, mida harutada ei saa, ja lõng tuleb katki teha. Igatahes, jalutasin eile 2 ja pool tundi õues ja see oli parim aeg mu päevas, mu nädalas, mu kuus, mu viimase poole aasta jooksul isegi. Keegi ei mõista mind nii nagu tema... Ma ei tea, mingi veider ja eriline side on lihtsalt ja ma ei saa seda muuta. Keegi ei saa! Pole mitte kedagi teist sellist! Iseenesest on see kurb, sest nüüd on ta läinud ja ei tule enam kunagi tagasi ning ma ei kohtu temaga enam kunagi. Appi, ma kardan seda. Aga ma sain vähemalt hüvasti jätta. Korralikult ning sõbralikult. Nüüd on süda rahulik. Rahulikum kui enne. Täiuslik õhtu!
Koju jõudes tundsin end tõesti hästi, üle pika aja. Ma naersin eile!!! Uskumatu, ma naersin tõesti, südamest ja kõik tänu talle! Kui väga tahaks, et see poleks olnud viimane kord... Nii väga, see on nii kurnav. Aga leidsin sisemise rahu, vähemalt mingisugusegi.
Rumal olin siiski, et raamatu kokkuvõtte tegemise viimasele minutile olin jätnud, seega, kui koju jõudsin üritasin õppima hakata, eile sain magama alles 3. Olin tegelikult rampväsinud juba, ma ei liigutanud end öö jooksul kordagi, sest ärkasin täpselt samas asendis, kui magama jäin. Täna oli juba üpris raske silmi avada. Jõudsin siiski kooli ja kõige hullem polnudki. Kuigi ajaloos oli töö ja mingi muu stuff jne. Aga mul oli parem olla. Vaimselt oli parem. Aitäh!
Peale kooli läksin Andriga Selverisse, ja hetkel on poole hinnaga teatri piletid, ma ostsin neli piletit. Eeee.. friik!!? Igatahes, jalutasin siis koju ja veidi aja pärast läksin kooli tagasi. Koor oli. Seal sain isegi kasulik olla, tegin Paulile ühe mata ülesande ära, endalegi üllatuseks, sain sellega tõesti hakkama. Pusisime seal küll päris kaua, aga ära tegin!! Kui koju tulin, mõtlesin kogu aeg, et nüüd lähen küll magan, kas või tunnikese ja siis hakkan õppima. Ei, magama ma siiski ei läinud/lähe. Peaks siiski hoopis õppima hakkama.Asjad hakkavad paremuse poole minema, peavad hakkama, ma pean olema positiivsem, pean uskuma seda. PEAN!!!! Ma pean üritama! Ma suudan küll, pean suutma!!! On siiski inimesi, kes mind aidata üritavad... Ma saan hakkama!! Ma suudan!! Ma jaksan!! Ma jõuan!! Ma olen!! Ma pean tugev olema!! MA PEAN!!!
