Postitan täna kaks sissekannet. See, esimene, on tänase ja eile päeva kohta ning järgmine tuleb Rootsi tripist, mille ma arvatavasti kirjutan öösel, sest ega mul küll magamiseks aega pole ju..!?Niisiis, eile, kui laev sadamasse jõudis, ootas mu vend mind juba. Teised panid kotid autosse ja läksid kuhugi sööma, Mari läks otse bussikasse ja mina läksin venna juurde. Ajasime ärijuttu ja tema rääkis oma reisist ja mina enda omast ja oligi juba aeg bussijaama minna. Seal saime kõik kokku ja hakkasime Rakvere poole sõitma. (Ma poleks ikkagi pidanud venna juures kohvi jooma! (: ) Igatahes tundus see bussisõit mega pikk, aga muidu oli huvitav, sest rääkisime Mariga huvitavatest asjadest. Loomuikult ma praegu ei mäleta enam millest, aga temaga on alati huvitav rääkida. Kui bussist maha astusin, oli nii libe, et peaaegu oleksin kukkunud. Siit järeldus: Igal pool mujal on parem kui siin! Üritasin siis oma kohvriga kuidagi üle jäämägede ja küngaste koju jõuda, et kõik oma asjad mööda tuba ikka ilusti laiali visata (jälle!) ja lippasin ujuma. Sest ma ei riski enam tõesti kekast puududa. Õnneks ei ujunud me jälle hindele, sest ma oleks oma hiiglasliku väsimusega seal otsad andnud.
Kummaline seik juhtus seal sellegi poolest. Nimelt, kui eelmine kord oleksin mina peaaegu minestanud, siis oli õpsil jumalast suva. Kui aga sel korral ühel tüdrukul halb hakkas, mida erinevalt minust polnud tema näost nähagi, siis jooksis õps kohe kontrollima, kas ikka kõik on korras jne. Imekombel sai ta isegi kõndida ja basseinist välja tulla, mida mina küll eelmine kord ei suutnud. Lihtsalt, see tundub nii ebaõiglene, kuidas käib mingi vahe tegemine ja pugemine ja ühe eelistamine teisele ja..Mis iganes. Arvatavasti oleksingi parema meelega seal otsad andnud, kui et temaga jagelema hakanud..
Koju kõndides oli selline tunne, et ma vajun läbi maa lihtsalt, samm oli nii raske. Käisin veel poes ja teel helistas mulle Joonas, kellega polnud juba väga ammu rääkinud.
Sõin ja üritasin õppima hakata, aga see oli ikka väga raske. Nimelt oli täna ajaloos kontrolltöö, mis peaks olema ühtlasi ka viimane töö üldse seal. Aga jah, õppimine oli ikka paras katsumus. Üritasin lugeda, midagi meelde ei jäänud. Siis sain Kairilt mingid konspektid. Ah jaa, sorry, keda ma eile õhtu vältisin, aga pidin tõesti õppima. Siiski, poole kümne ajal hakkasin oma raamatut nokkima. Kolisin ühest toast teise, jõin kohvi, sõin..Mitte midagi ei aidanud, uni tahtis mu maha murda. Pole ka ime, kui ma pole juba üle nädala vist maganud. Kell kaksteist otsustasin, et loen voodis seda õpikut ja noh, kohe magasin kah. Aga enne panin kella neljaks äratuse, et noh, nagu tavaliselt saan 4 tundi magada ja siis õpin. Kui mu kell helises sundisin end silmi avama. Lugesin mingi 5-7 min ja magasin jälle. Kell helises iga 15 min tagant uuesti, nii umbes kolm või neli korda. Lõpuks loobusin ja magasin kella kuueni. Siis ärkasin, sõin ja hakkasin õppima. Kuna ma eile midagi selgeks ei saanud, ei oleks ma ka nüüd paari tunniga saanud, seega esimesse kolme tundi ma ei läinud, vaid õppisin. Mis aga välja tuli, oli see, et töö oli vabas vormis, kirjutad lihtsalt mida tead ja, no jah, Go Piret! Miks ma alati pingutan valede asjade nimel?? Järgmine tund oli saksa, kus ma vastama pidin ja siis tundsin, et mul hakkas tõsiselt paha. Hommikul juba käed värisesid, aga siis hakkas nagu sees keerama kohe. Ilmselt magamatus... üleväsimus?
Siis käisin muusikakoolis ja täna jäi koor ära. Tulin koju, taidlesin emaga, kolisin oma tuppa ja hakkasin lugema. Jesss, sain oma oodatud raamatu kah täna raamatukogust kätte!! Nüüd aga lähen käin korra linnas, poes ja äkki saan Intsult filmi kah. (:
Rootsist kirjutan öösel!!
