PS! Kirjutasin esimese poole sissekandest täna hommikul kella kuue paiku, enne magama minemist! Lõpp on kirjutatud nüüd... Ah jaa, ja sorry, et nii pikk on, lihtsalt lühi kokkuvõte kolmest päevast. Vaheaeg ongi läbi... Ja mina olen jälle Tallinnast tagasi ja... Kõik siin Rakveres on endine ning meenutab mulle ikka vanu asju ja hetki... Nukraks teeb! Ma siiski ei kirjutanud vahepel, nagu ka näha on, aga ma ei suutnud, kõik tundus nii mõttetu. Kell on praegu 5.27 just keerasin kella ära kah ja saatsin Leenu ära. Kas pole mitte kummaline? Kell viis hommikul saadan Leenu koju ja hakkan blogi kirjutama, selle asemel võiksin ju magama juba kobida?!
NELJAPÄEV
Kolmapäeva õhtul, kui kõik oli juba võimalikult tuksis ja ma lõpetasin filmi vaatamise - „Black Swan“ (nii kummaline film, hea, aga kummaline), oli kell juba pool neli ja ma otsustasin mingid asjad kiirelt veel kotti visata ja magama kobida, et kolme tunni pärast ärgata. Ärkasin nagu kord ja kohus 6.30, käisin pesus ja kell 7.45 läks mu buss Tallinna. Otseloomulikult ei maganud ma bussis absoluutselt, sest see on lihtsalt võimatu minu meelest. Mu vend tuli mulle bussijaama järgi, uskumatu, nii vara ja tema juba üleval?! Sõitsime koju ja me vist ei jõudnud isegi tundi aega rääkinud... Tahtsin kohvi, aga mida polnud oli PIIM ja ma loobusin sellest mõttest. Viskasin nurgadiivanile pikali ja natukese aja pärast, nagu nägin, pani vend arvuti kinni ning heitis teiselepoole/nurgale. Umbes kümme minutit hiljem magasime me mõlemad. Sitaks külm oli... Põrrr... Tuli oli küll kaminas, aga ma ikka värisesin. Sellepärast olin siis ka poolunes, seega sama hea kui poleks maganud tegelikult. Paar tundi hiljem ärkasime ülesse, sõime ja ma hakkasin oma ühiskonna brošüüri uurima. Jube!! Rõve!! Haiged ülesanded on seal!! Kella kolmeks sõidutas vend mu tööle. Seal korral ei saanudki ma üldse jala käia, mitte kusagil. Kas polnud aega või sõidutati mind koguaeg autoga. Veider lugu kohe!
Igatahes, sain kogu oma varustuse tagasi - kapi, uksekaardi, kassikaardi, vormiriided ja muu värk. Töö võis alata! Jeah right... Ainuke probleem oli selles, et inimesi nagu väga polnud, keda teenindada. Väga lebo õhtu oli. Lõpuks oligi nii, et Marko tegi ühe laua ja mina teise ja finito. No jah, aga vähemalt sain töökaaslastega niisama rääkida ja fun oli ikka. Oh, kuidas ma neid igatsen. Tahaks juba suve ja seda kõike. Huvitav, kas siis tüdineks ära? Ei usu! Nad on liiga lahedad inimesed selleks, et neist tüdineda!! Igatahes, kell 00.00 oli meil kõik valma vist?! Ja osad olid töölt juba ära kah läinud. Läksime siis ühe taksoga.. Vika, Marko ja mina. Mind visati ära ja teised sõitsid edasi. Mulle sobis väga hästi. Korterisse jõudes esimese asjana muidugi arvuti lahti ja... Ma ei teagi, miks ma midagi ei kirjutanud siis? Nüüd on ju nii palju millest tahaks kirjutada ja rääkida, aga ju siis polnud vaja või polnud kellelegi kirjutada või jah, kõik oli nii...pointless??
REEDE
Magama läksin isegi varem, kui tavaliselt. Juba kell kaks panin arvuti kinni ja suht kohe magasin kah. Ärkasin 9 ja pärast veidikest mõttetööd ja niisama hõljumist hakkasin õppima. Seda jobu brošüüri on ikka väga võimatu täita küll... Kui googlet poleks, oleks ma kutu kah juba. Kell neli olid kõik juba kodus ja vaaritasid ja värki ning viieks viis vend mind jälle tööle. Arvata on, et alguses polnud jälle midagi erilist teha. Kuid, oli ju jalka õhtu! Mis aga eriti geniaalne, oli muidugi see, et 15 inimest, kellel oli reserveering, tulid nagu kokku lepitud, kell 21.00. Kuid lisaks neile tuli veel 10 ja 6 ja 2 ja... 20 (kes enam kahjuks kuhugi ei mahtunud).
Huvitav, kas need inimesed pole kuulnud, et nii hilja õhtul söömine, pole tervisele üldse kasulik?? Igatahes, taanlased, venelased ja mis maalased seal veel olid... Tore oli, ehmatus oli muidugi veidi, et nii palju inimesi korraga kusagilt välja hüppas, aga saime hakkama. Nagu alati, peab ka veidrikke klientide hulgas olema. Näiteks 15-liikmelises taanlaste seltskonnas oli üks tüsedam naine ja üks äksi täis mees. Naine tellis veini koguaeg juurde ja tahtis uut klaasi ja veine oli neil kah mingi neli erinevat vist ja... Ühesõnaga, temaga kiskus keeruliseks. Toidud olid, nagu alati muidugi, super head, aga too naisterahvas kiitis küll, kuid sonkis kõike ja jättis enamuse sellest alles. Oma valik muidugi. Mees, keda mainisin, oli nii hakkaja, et üritas ise koguaeg veiniga majandada ja seda juurde valada ja kammis ringi... Lõpuks tundus see kõik isegi ülinaljakas! Kui viimane, kuuene venelaste, laud lahkus, hakkasime koristama ja katma hommikusöögiks. Valmis olime umbes üks ja Tarvo tegi väiksed joogid kõigile. Ilusa punkti panemiseks, päeva lõpus. Vika kiirustas siis koju, sest tal oli tähtis õhtu tulemas. Alex ja ta kutt läksid kah ruttu-ruttu ära ja mina...? Lootsin, et Marko läheb koju, et siis saan tema taksole end sokutada, aga võta näpust. Asjad lahenesid siiski minu kasuks... Tarvo, Marko ja Sten pidid piljardisse minema, aga ma küll ei viitsinud, siis Stenil oli terve kari sõpru sinna tulnud ja sain end nende autole sokutada, et nad mu kohtumaja juurde viiks. Tarvo ütles veel, et Sten vastutab minu eest, et ma ilusti koju saaks, muidu tuleb jama! Haah, tore, keegi hoolib!
Teel olles rääkisime Steniga niisama asjadest. Tundus nagu ta oleks oma sõprade pärast põdenud, et nad liiga crazyd tunduvad või midagi sellist. Aga olles näinud Steni ja ta käitumist ja kõike, siis ei pane mind ausalt enam miski tema puhul imestama. Ja muide, ma arvan, et ta sõbrad on väga lahedad tegelikult. Natuke crazy ongi äge!! (:
LAUPÄEV
Kella kaheks öösel olin korteris ja kohe ka arvutis.. Magama läksin kell neli ja äratuse panin kümneks, aga uni oli veider. Nimelt, kell kuus vaatasin ma juba kella ja imestasin, kuidas see küll nii vähe näitab ja miks ma juba ärgata ei saa? Sama oli ka kell seitse ja kaheksa ja ma olin juba sügavalt pettunud, sest tundus nagu oleks terve igaviku maganud. Kell 10, kui mu kell lõpuks päriselt helises, vajutasin ma selle kinni ja magasin edasi. Ärkasin siiski enne teisi ja tegin kaminasse tule ning olin niisama. Tallinnas on nii hea olla. Vabaduse tunne ja kuidagi... Mitte midagi kasulikku ma enne tööd siiski ei teinud. Ei avanud kordagi eksamibrošüüri kah.
Kella kolmeks tööle. Nägin Kristelit, Franki ja Elsi. Laheee! Palun suvi, tule juba kiiremini. Ma tõesti igatsen neid inimesi seal! Kuid, ka tänane (nüüd juba eilne) päev oli vaikne. Juhtus küll igasugu asju, aga see selleks. Liiga pikaks läheb juba jutt... Kell pool üheksa tulin ma töölt ära. Kristi sõidutas mind bussikasse ja kell 21.00 hakkasin taas Rkv poole sõitma. See on alati nii kurb, kui pean töölt lahkuma ja Tlnast lahkuma ja üldse... Kirjutasin bussis veits ja üritasin Leenule helistada, kellel kummalisel kombel just siis aku tühjaks sai. Sain ta siiski kätte! Siis helistasin Tomile. Ja varsti olingi juba jälle Rakveres. Jubeeee!!! Lund on siin rohkem kui Tallinnas, külmem on siin ka ja kõik on masendav, rusuv, ängistav. Nii kui bussist maha astusin, tuli jõhker uni. Haigutasin terve tee koju ja kodus kah.
Esimene asi muidugi – arvuti. Kuna sel ajal kui ma ära olin, on meeletult keeruliseks siin olukord läinud, Leenu ja teistega, pidin saama infot. Vaatamata mu unele, läksin Leenule vastu ja me tulime minu poole. Tass teed ja küpsised ning siis hakkas muinasjutt peale. Lõpetasime täna hommikul kell viis, kui ma Leenu koju saatsin. Koju tulles mitte magama ei heitnud vaid hakkasin kirjutama... Kuid see lugu on tõesti nagu muinasjutt.. ja kõigest kolme päevaga, ei isegi kahega, kui ma ära olin, on nii palju muutunud. Nagu wtf?? Veider... Ma ei oska mingit seisukohta võtta ja eks igaüks teab ise, mis on õige ja mis vale. Aga tahaks öelda, et mul on ju Leenu üle hea meel tegelikult, et ta saab nüüd õnnelik olla ja vb oli see õige... Teisest küljest on muidugi kahju, et lõppes see, mis juba oli hukule määratud nagu ma aru sain, suhteliselt kehvas seisus?..
Ma ei tea! Ma ei tea! Ma ei tea! Liiga keeruline on see asi. Aga mulle meeldib, kui inimesed mu ümber on õnnelikud, isegi, kui mina ei ole või ei saa olla! Mulle meeldib vaadata, kuidas Leenu ja Kami vahel on mingi säde või isegi palju sädemeid? Ja et Tomil hakkab paremini minema ja Joonasel on kõik ok ja hästi ja... Ma vist olengi lihtsalt mingi kaitseingel? Tahan, et teistel oleks alati hästi kõik. See vist ongi nii, et kui ise ei saa õnnelik olla ja tunda midagi, siis hakkadki teiste asjadest rõõmu tundma? Nähes, kui õnnelikud ja rõõmsad nemad on, elan neile kaasa, üritades matta ja summutada oma tundeid ja valu. See ongi see mask, mille taha ma üritan põgeneda, et valu ära petta. Kuni järgmise korrani, mil ta mind jälle kätte saab, maha murrab ja mu rööbastelt kõrvale suunab...
