kolmapäev, 23. märts 2011

Niii kurb...

Kui rumal minust, arvata, et täna on parem, kui eile... Hullem oli. Magama läksin kell neli, nagu ikka. Ainuke erinevus oli see, et ma õppisin eile öösel ja lugesin jälle ja... Ärkasin kell 10. Uimerdasin niisama ja siis käisin jooksmas. Uskumatu, täna paistis päike! Ma soovisin eile magama jäädes, et homme paistaks ja paistiski. Võiks kõikide asjadega nii olla, et soovid ja siis täitubki. Kahjuks unenägu mida ma nägin ja mis hommikul lihtlabaselt pooleli jäi, ei täitu kunagi.. See oli liiga hea, et tõsi olla. Ometigi tundus nii reaalne.
Tegin kooki täna ja muud erilist ei jõudnudki. Eks pean oma öö siis jälle õppimisele pühendama/loovutama. Igatahes, poole kuueks läksin bowlingusse, muusikakooli omadega. Sisse astudes oli seal meeletult palju inimesi ja mul võttis küll veits seest õõnsaks, et kus meie siis nüüd mängime? Õnneks oli seal üks tuttav, kes ütles, et need prantslased on nendega ja et nad hakkavad kohe ära minema. Aga nii väikeses ruumis, nii palju suuri inimesi, oli tõesti veidi hirmutav. Samas see on hämastav, et ma polnudki kõige kobam ja teise (viimase) mängu ma lausa võitsin! Pärast seda, liikusime linna, käisime poes ja saatsime üksteist ja Tom saatis minu koju. Nii hea oli teda üle pika aja näha. Ta oli reisil ja üldse viimasel ajal on meie suhtlus väga kiiva kiskunud. Täna saime jälle normaalselt rääkida. Hea seegi.
Jõudsin koju ja panin papud kuivama, sest õues oli täna totaalne sula. Igalpool vesi ja lumi ja rõveeee... Jõudsin just arvuti lahti teha ja püksid jalast võtta, kui helises mu telefon. See oli Leenu. Ütles, et ma pean end kohe uuesti riidesse panema ja ta liigub juba minu poole. No jah, nii palju siis sellest. Panin siis riided selga tagasi ja läksin uuesti õue. Jalutasime umbes kaks tundi. Ta rääkis ja rääkis ja rääkis ja... tundus, et ta on positiivne. See oli hea, tahaksin kah olla! Tahaks leida midagi head, mille nimel olla, eksisteerida, tunda midagi... Ma olin vait. Ma ei öelnud mitte midagi. Vahelduva eduga üritasin naeratada, kuni ühe hetkeni paotasin ma moka otsast ühe lause ja me jäime mõlemad tardunult seisma. Mina põrnitsesin läikivat jääd oma varvaste ees ja Leenu arvatavasti uuris küsimärgina mind. Ma hakkasin nutma. Täna on mingi lollakas nutmise päev olnud. Masendav. Liikusime edasi, käisime poes, kus kohtusin oma vana klassiõega. Ilma krohvikorrata nägi ta tõesti hoopis teistsugune välja.
Linn oli täna rahutu. Jube palju noori ja kampasid ja kõik juba kell kaheksa õhtul purjus ja purjakil. Vaheaeg teeb inimesed alkohoolikuteks ja huligaanideks..?! Lõpuks oli Leenul juba nii külm, et ta värises, aga ta ei olnud mulle midagi öelnud?? Endal veel palavik!? Läksime siis koju. Tegin arvuti uuesti lahti, et uuele katsele minna... Aga nii kurb ja paha ja nõme ja vastik ja s**t oli olla... Tom hakkas msnis rääkima ja otsustas siis siia tulla. Tuligi. Ja ilma et kumbki midagi öelnud oleks, hakkasin ma JÄLLE nutma. Pärast mu järjekordset pisara puhangut, istusime me mu toa põrandal, mõlemad kössis ja ei lausunud sõnagi. Oligi hea. Hea teada, et keegi hoolib, et kellelegi tõesti läheb korda see, mis minuga toimub, kui ma vaid ise teaks, mis see on. Mingi osa on meile mõlemale selge, aga osa minust on teadmatuses ja arusaamatuses. Parim sõber jääb alati parimaks, olgu mis on...

Kuid, ma olen loll... Lisaks sellele, et ma täna terve päeva üliemotsionaalne ja samas täiesti emotsioonitu olen olnud, ei suuda ma lakata mõtlemast minevikule. Mida saaks muuta, kuidas parandada, ma ei oska edasi liikuda, ma ei taha kah... Tahan vaid...