Oi mind totukest... Kell on jälle kolm või isegi rohkem.. Vabandust Maris... aga sa ise ütlesid, et pean kirjutama ja ma ennem ei jõudnud. Mitte, et ma midagi kasulikku oleks väga teinud, aga jah. Vahel on nii, et aeg lausa lendab. Ja ma tahan kirjutada. Esiteks, tahan vabandada, et eile nii emotsionaalne olin, aga lihtsalt, ma ajasin üle kallaste.. See oli piir, piir kaose ja normaalsuse vahel või pigem nagu... Piir minu ja maailma vahel..? Aga kes ütleb, mis on normaalsus? Kus kohast läheb piir, et asjad oleks okei’d ja talutavad? Ma ei suutnud eile enam. Mu taluvus mõõdik lõhkes?! Sorry, et ära jooksin kõigi eest eile jne... See oli katastroof... Algas sellega, et nutsin meeletult, siis üritasin midagi kirjutada, et kõik ei muretseks jälle ja siis lihtsalt kadusin. Lootuses varem magama minna, et siis ei tunne valu ja piina, läksin kell kaks juba voodisse. Mida ei tulnud oli muidugi uni..? Vähkresin, vahtisin lage, mõtlesin ja nutsin veel tund aega vähemalt... Siis imekombel uinusin, kell kolm... Ebanormaalne! Kell 7 äratus ja kooli minek. Päev oli muidugi kohutav. Tundsin end, kui... väga pahasti, jah.. ja üldse. Tunnid venisid ja ma tõesti konkreetselt lugesin iga vahetund, et niinii, nüüd on veel jäänud, 5 või 4 või 3 tundi jne. Koolipäeva lõppedes tabas mind üllatus. Kui teised mu nina all mingi paberiga lehvitasid. Seal seisi, et minu kohta tuleb kirjutada viis iseloomustavat lauset, seoses maavanema vastuvõtule kutsumisega. Kõige tabavama ja meeldejäävama kirjutas muidugi Andres, seal seisis fraas – „Vallatu punapea“. Esimene positiivne turgutus oli tulnud... Lisaks sain ajaloos kaks viite! (Üks kontrolltöö, teine arutlus!) Ilmast ei hakka ma enam rääkima, sest nagu kõik aru saada võivad, siis me läksime kella keeramisega üle suveajale ja õues on ju tõesti kohe täielik suvi!! (Sarkasm!...) Lund sajab ja ...noo, aina hullemaks läheb. Võtame kõik juba rannarõivad välja ja lähme päevitama või midagi??! Anyways, koju jõudes olin endiselt väga liimist lahti. Ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta. Tahtsin õue minna, aga siis ei näinud sellel mingit mõtet. Mängisin siis hoopis klaverit ja lõpuks sundisin end õue kah minema. Käisin poes, suure vaevaga ja siis sõin, sõin, sõin... Mu söögiisu on tagasi tulnud või on see lihtsalt masendusest ja stressist? Kui FB-s käisin, leidsin sealt eest muretseva kirja Mariselt. See oli nii ilus, nii õige, nii hooliv, nii hea... Jupike sellest siis, (kõike TE ei saa, sest see kiri oli liiga hea): „Sul on vaja hakata oma lõnga kuskilt otsast lahti kerima. Aeg on hakata tegema analüüsi ja järeldusi. Sulle aitab juba uute lõngade kokku kerimisest! Midagi pead ette võtma. Kas Tallinnas käik ei muutnud su meelt? Ei andnud vaheldust? Vaeva peab nägema. Kellel õnnestub, kellel mitte! Aga usu mind, sul õnnestub! Just! Sul õnnestub!!! Kallis oled! Maris“ Helistasin Marisele ja me rääkisime 40 minutit järjest. Ta on nii neutraalne ja see teebki selle nii heaks. Ta mõistab mind ja saab minust aru, sest on ise emotsionaalne ja samas ei saa ta valida mingeid pooli, sest ta on lihtsalt... objektiivne. Me rääkisime igasugustest asjadest ja ta suutis mind motiveerida. Ma ei tea, mida ta tegi või mida ta ütles sellist, mida ma juba teadnud poleks, aga see vist mõjus. Või vähemalt ma pean uskuma, et mõjus. MA PEAN VÕITLEMA! Edasi sundisin end õppima. Nagu ikka viimasel minutil, aga ma ei tea, öösel on nii hea üleval olla. Kuigi ma kardan hommikuid, aga rahulik on öösel ja see on mõnus. Ma kahjuks ei jõua kõigest täna üksikasjalikult kirjutada, mis õhtul veel toimus... Kuid perfektse punkti pani päevale Helene, kes kell 2.44 kirjutas mulle msnis: „Tead, käisin siin pesus ja mõtlesin, et mul on sitaks vedanud, et sa mul olemas oled ja et ma ei taha mingi hinna eest sind kaotada. Sul pole vist õrna aimu ka, kui vedanud mul on, et sa nüüd minu elus oled olnud juba pea 4 kuud. Sa oled väga kallis, minu piretikesekene!!!“ Seega...Ma lubasin Marisele, et ma hakkan nüüd positiivsem olema ja VÕITLEMA!! Ning ma saan hakkama. Varem või hiljem peab see õudusunenägu lõppema. Ma ei luba muidugi midagi, et ma nüüd igapäev säran ja kõik super on. Aga ma hakkan töötama selle nimel. Mitte et ma seda nagu ka varem juba lubanud ei oleks, eksole??! Aga ma üritan... Neli nädalat on kooli lõpuni!
teisipäev, 29. märts 2011
Sunrise
Oi mind totukest... Kell on jälle kolm või isegi rohkem.. Vabandust Maris... aga sa ise ütlesid, et pean kirjutama ja ma ennem ei jõudnud. Mitte, et ma midagi kasulikku oleks väga teinud, aga jah. Vahel on nii, et aeg lausa lendab. Ja ma tahan kirjutada. Esiteks, tahan vabandada, et eile nii emotsionaalne olin, aga lihtsalt, ma ajasin üle kallaste.. See oli piir, piir kaose ja normaalsuse vahel või pigem nagu... Piir minu ja maailma vahel..? Aga kes ütleb, mis on normaalsus? Kus kohast läheb piir, et asjad oleks okei’d ja talutavad? Ma ei suutnud eile enam. Mu taluvus mõõdik lõhkes?! Sorry, et ära jooksin kõigi eest eile jne... See oli katastroof... Algas sellega, et nutsin meeletult, siis üritasin midagi kirjutada, et kõik ei muretseks jälle ja siis lihtsalt kadusin. Lootuses varem magama minna, et siis ei tunne valu ja piina, läksin kell kaks juba voodisse. Mida ei tulnud oli muidugi uni..? Vähkresin, vahtisin lage, mõtlesin ja nutsin veel tund aega vähemalt... Siis imekombel uinusin, kell kolm... Ebanormaalne! Kell 7 äratus ja kooli minek. Päev oli muidugi kohutav. Tundsin end, kui... väga pahasti, jah.. ja üldse. Tunnid venisid ja ma tõesti konkreetselt lugesin iga vahetund, et niinii, nüüd on veel jäänud, 5 või 4 või 3 tundi jne. Koolipäeva lõppedes tabas mind üllatus. Kui teised mu nina all mingi paberiga lehvitasid. Seal seisi, et minu kohta tuleb kirjutada viis iseloomustavat lauset, seoses maavanema vastuvõtule kutsumisega. Kõige tabavama ja meeldejäävama kirjutas muidugi Andres, seal seisis fraas – „Vallatu punapea“. Esimene positiivne turgutus oli tulnud... Lisaks sain ajaloos kaks viite! (Üks kontrolltöö, teine arutlus!) Ilmast ei hakka ma enam rääkima, sest nagu kõik aru saada võivad, siis me läksime kella keeramisega üle suveajale ja õues on ju tõesti kohe täielik suvi!! (Sarkasm!...) Lund sajab ja ...noo, aina hullemaks läheb. Võtame kõik juba rannarõivad välja ja lähme päevitama või midagi??! Anyways, koju jõudes olin endiselt väga liimist lahti. Ma lihtsalt ei suutnud end kokku võtta. Tahtsin õue minna, aga siis ei näinud sellel mingit mõtet. Mängisin siis hoopis klaverit ja lõpuks sundisin end õue kah minema. Käisin poes, suure vaevaga ja siis sõin, sõin, sõin... Mu söögiisu on tagasi tulnud või on see lihtsalt masendusest ja stressist? Kui FB-s käisin, leidsin sealt eest muretseva kirja Mariselt. See oli nii ilus, nii õige, nii hooliv, nii hea... Jupike sellest siis, (kõike TE ei saa, sest see kiri oli liiga hea): „Sul on vaja hakata oma lõnga kuskilt otsast lahti kerima. Aeg on hakata tegema analüüsi ja järeldusi. Sulle aitab juba uute lõngade kokku kerimisest! Midagi pead ette võtma. Kas Tallinnas käik ei muutnud su meelt? Ei andnud vaheldust? Vaeva peab nägema. Kellel õnnestub, kellel mitte! Aga usu mind, sul õnnestub! Just! Sul õnnestub!!! Kallis oled! Maris“ Helistasin Marisele ja me rääkisime 40 minutit järjest. Ta on nii neutraalne ja see teebki selle nii heaks. Ta mõistab mind ja saab minust aru, sest on ise emotsionaalne ja samas ei saa ta valida mingeid pooli, sest ta on lihtsalt... objektiivne. Me rääkisime igasugustest asjadest ja ta suutis mind motiveerida. Ma ei tea, mida ta tegi või mida ta ütles sellist, mida ma juba teadnud poleks, aga see vist mõjus. Või vähemalt ma pean uskuma, et mõjus. MA PEAN VÕITLEMA! Edasi sundisin end õppima. Nagu ikka viimasel minutil, aga ma ei tea, öösel on nii hea üleval olla. Kuigi ma kardan hommikuid, aga rahulik on öösel ja see on mõnus. Ma kahjuks ei jõua kõigest täna üksikasjalikult kirjutada, mis õhtul veel toimus... Kuid perfektse punkti pani päevale Helene, kes kell 2.44 kirjutas mulle msnis: „Tead, käisin siin pesus ja mõtlesin, et mul on sitaks vedanud, et sa mul olemas oled ja et ma ei taha mingi hinna eest sind kaotada. Sul pole vist õrna aimu ka, kui vedanud mul on, et sa nüüd minu elus oled olnud juba pea 4 kuud. Sa oled väga kallis, minu piretikesekene!!!“ Seega...Ma lubasin Marisele, et ma hakkan nüüd positiivsem olema ja VÕITLEMA!! Ning ma saan hakkama. Varem või hiljem peab see õudusunenägu lõppema. Ma ei luba muidugi midagi, et ma nüüd igapäev säran ja kõik super on. Aga ma hakkan töötama selle nimel. Mitte et ma seda nagu ka varem juba lubanud ei oleks, eksole??! Aga ma üritan... Neli nädalat on kooli lõpuni!
