Jälle! Kell on juba 1 läbi ja ma ikka veel ei maga. Mitte ainult elevusest, et ma lähen homme Rootsi, vaid ka kõige muu pärast. Ma üritan olla jälle mina ise, Piret, Päike... Ma tean, et see on tingitud tegelikult kõik sellest, et ma sain korralikult hüvasti jätta. Ma tunnen rahu ja kõik on nii hea, sest saan Temaga jälle normaalselt suhelda. See on parim asi maalimas!! Mingi osa on ka Leenul, sest ta on mu ümber. Ta aitab mind, ma ei teagi kuidas, aga ta lihtsalt on olemas. Ma tean, et see on vale, et ma jälle ühe inimese külge nii klammerdun, aga ma ei saa muud moodi. Ma lihtalt ei oska.Hommik algas kell 8.30, kui ema tuli kobistama, et millal ma ärkan. Ärkasin ametlikult 9. Siis inka, siis muusikakool ja siis... käisin tasuta raamatute laadal. Iseenesest oli huvitav ja värki, aga selline, hmm, vana oli kõik ja noh loogiline kah ju tegelikult. Haarasin endale kaks raamatut, ühe mingitest reisikirjadest ja teise nimi oli „Põikpea“ (peaks minuga kokku minema küll, muideks ühe tegelase nimi on just Piret, seal raamatus).
Täna on mu parim sõber olnud arvuti, sest pm olen terve päeva siin passinud. Umbes kaheksa paiku sain aru, et võiks nagu asju kah pakkima hakata. Eeee, päris lootusetu oli. Ja ise ma veel ütlesin Marile, et mida sa ikka sinna nii väga kaasa tarid jne jne. Ise tahtsin täpselt samamoodi terve oma elu kaasa võtta. Ajuvaba! Keerasin terve oma toa peapeale. Kunagi ehk lisan siia sellest mingi pildi kah, kui kohutav see välja nägi. (:
Aga Leenul oli kindel plaan minuga täna kokku saada. Kuna mina nii saamatu olin, pidi ta mulle appi tulema. Midagi kiiremini sellegi poolest ei liikunud. Ja natuke ta siiski aitas, ning siis sukeldus mu arvuti sügavustesse. Jah, ma tean, mu arvuti on nii hea sõber lihtsalt. Ainult et, tiba aeglaseks kipub vahel jääma. Enam vähem sain midagi siis pakitud lõpuks, aga kui Rootsi liigun, siis nii või naa tunnen millestki puudust ja kõik teised asjad tunduvad ebavajalikud. Kell oli vist mingi pool kaksteist, kui me otsustasime õue minna. Cillisime umbes tund aega ja kõndisime täna täiesti uusi teid, mida me varem pole käinud temaga. Rääkisime, nagu alati, kõigest ja mitte millestki. Igatahes, iga kord, kui midagi huvitavat või head räägime, siis ma mõtlen alati, et ma tulen koju ja panen kirja kah. Nüüd, kui kirjutan, tuleb pigem tunne, et ma olen mingi kuldkala mäluga. Ja siis, kui ma magama hakkan jääma, tulevad kõik asjad jälle meelde. Nagu wat? Aga tegelikult oli mu kõht mega tühi ja kõndides läks veelgi tühjemaks ja siis me veel rääkisime toidust kah ja noh... Ja ma ruttasin koju, et rääkida veel Temaga. Aga just 1 minut enne minu tulekut, läks tema ära.. Mh! Noh jah, mis seal ikka, eks siis kui tagasi tulen, siis räägib.Ma tean, et peaksin juba magama, sest Mari hoiatas mind, et ta helistab mulle kell 7 homme ja ma pean vinksis-vonksus olema, et trippida homme ja siis veel õhtul pidupidupidu! (: Aga mida mina teen?? Nagu alati, passin üleval ja kirjutan või mõtlen või... tahaks veel asju ümber pakkida. Pole mõtet! Aga tahaks ju??! Ah, eks paistab, mis saab.
Olge tublid!! (:
