Ei jõudnud ja polnud tahtmist eile kirjutada. Nagu arvata oli, ei tulnud üleeile varem magama minemisest midagi välja. Lugesin ja vahtisin niisama ringi ja matat kah ei viitsinud õppida. Hea uudis on siiski see, et olen suutnud oma X-e ekoolis tublisti koomale tõmmata. Mõned ongi veel jäänud ja keka. Igatahes, isegi kui kooliga saaksin enam-vähem rööpasse, siis kõik muu on endiselt fucked up!Eile oli koolis üpris lebo. Peale tunde läksin Andrese ja Andriga Selverisse, väike shopshop ja siis läksin muusikakooli, tund aega varem umbes. Õppisin seal veits ja rääkisin Kelli pojaga juttu. Huvitav oli, sest kuulates kedagi, kes käib alles kuuendas klassis ja siis võrrelda oma maailmavaateid ja arusaamu tema omaga, on midagi teistsugust. Rääkisime peamiselt koolist ja õpetajatest ja muust säärasest. Pärast oma tundi ruttasin kooli tagasi. Jäin veidi hiljaks, aga jõudsin siiski koori proovi. Kodus hakkasin end esinemiseks valmis sättima ja oligi juba aeg minna.
Pean vabandama, et nii kurvad lood olid. Ma ei mõelnudki enne sellele, et mul sel korral kõik lood nii masendavad ja kurvad on, alles siis, kui olin lõpetanud, jõudis mulle kohale, et ma olen jälle kurnatud, masendunud, üksi... Kuid pean siiski tõdema, et mul oli hea meel, et Ints, Tom ja Leenu mind kuulama tulid. Pärast läksime Selverisse ja Ints ostis mulle suure šokolaadi. Mmmm, see oli tõesti hea, aitäh. Nad saatsid mu koju ja ma olin oma mõtetega nii eemal, et nad ei üritanud mind kaua kinni hoida, aga oli tore neid üle pika aja näha. Ja mul on hea meel, et Inst ja Leenu jälle suhtlevad. Oleksin pidanud veel õppima eile, aga ei jõudnudki selleni. Hakkasin hoopis surfama. Kuna olin kuulnud, et mu endine klassivend on mõrvasüüdistusega vangi minemas ja et ta olevad telekas olnud ja värki, siis veitsa stalkisin, et välja uurida, mis toimub kah. Leidsin Krimist üles. Uskumatu, kuidas elu läheb... Miks inimesed midagi sellist teevad?? Endalegi üllatuseks hakkas minuga eile üks teine vana klassivend rääkima. Rääkisime sellest vangla asjast ja koolist ja sellest kuidas kõik on muutunud ja inimesed ja... Kummaline, aga nii paljud alati räägivad, et põhikooli ja gümnaasiumi aeg on olnud nii imeline ja tore nende elus. Me jõudsime aga mõlemad järeldusele, et seal polnud küll midagi ilusat ja mäletamis väärset. Ma hakkasin mõtlema, et ma ei mäletagi väga enam seda aega. Ju olen tahtnud siis lihtsalt kõik, mis seal oli, ära kustutada. Või ma lihtsalt ei mõtle sellele ajale, sest seal polnud mitte midagi? Tahaks üldse oma eelneva elu kustutada. Tahaks ärgata ühel hommikul nii, et ma ei mäletaks oma minevikust mitte midagi. Et ma ei mõtleks inimestele, kes... Seda ei juhtu! Kunagi! Ma ei ole piisavalt tugev ja võimekas kustutamaks inimesi ja mälestusi. Ma võin neid vaid üritada eitada ja alla suruda. Aga ei unusta kunagi... Asi kiskus aga aina kurvemaks ja katastroof oli alles ees. Jätsin eile lõplikult hüvasti inimesega, kes on/oli eriline ja tundus, et mõistis või vähemalt üritas mind mõista, ainukesena. Teda pole enam. Ma ei näe teda enam kunagi... Appi, sellest on isegi kirjutada nii raske. Ma parem ei kirjuta sellest. Nüüd on kõik. Olin nii rööpast väljas, et pidin hoobilt üksi olema. Ma ei tahtnud enam kellegagi midagi rääkida. Lihtsalt nutsin, olin ja nutsin, aga see aitab tegelikult. Koorem langeb siis vist? Kui rääkida ei saa, siis nutta ikka saab. Nutsin end magama. Kell oli siis umbes kolm või isegi rohkem.? Hommik oli raskemast raskeim. Ema küsis, et mis mul viga on. Ma ei osanud talle midagi öelda. Hakkasin siis lihtsalt rääkima sellest vangla kutist, et ta mind rohkem ei pinniks.Koolis oli mõttetu päev. Olin nii väsinud ja kurnatud kah. Sain pärast viiendat tundi koju. Otsustasin tunnikese magada, millest sai hoopis peaaegu kolm tundi. Ja ma ei jõudnudki raamatukogus käia ega midagi teha. Tegin siis süüa ja olen lihtsalt tundetult istunud ja vahtinud. Isegi mõelda ei taha enam, sest kõik tundub nii fucking tühine.
