Heihei! Mul ikka alati juhtub, noo ma ei või enam lihtsalt. See on täiesti... hmm, mis sõna see nüüd ongi... JABUR!!!Oleks täna otsad andnud, aga jõuan sinna hiljem. Hommikul sain tund kauem magada, sest nüüdsest on mul kolmap. esimene tund vaba, aga loomulikult pidi ema käima ikka checkimas. Vastasin läbi une ta küsimusele, et lähen teiseks tunniks ja üritasin oma unenäost viimast võtta, mida ma enam muidugi ei mäleta. Kooli jõudes oli klassi muudetud ja nii ma siis üritasin õiget klassi leida. Lõpuks kasutasin telefoni selleks ja kellele muule sa ikka helistad, kui ikka sellele, kes kõik tunnid telefoniga mängib, et kindlalt ikka vastataks. Jõudsin siis TNT’sse ja töö oli paras kirves ikka. (Nelja sain-lucky me!). Millalgi oli saksa keel ja otseloomulikult oli ka seal töö, siis füssad ja lõpuks kekad. Nalja sai koolis juba esimestest minutitest. Esiteks, kammisin eile õhtul kõik inimesed msnis läbi, et kus homme keka on. Kõik teadsid, et ujumine. Jõuan siis rõõmsalt kooli ja terve klass on marus, et Kivikas ütles eile õhtul hilja Kaisale, et tund on siiski maneežis! Kus teised seda teadma pidid siis?? Igatahes, väike draama nagu ikka ja asi lahenes nii, et läksime ikka ujuma. Seal ootasime mingi 15 min ja tekkis juba hirm, et laseb üle meid?! Siiski mitte, kui ta kohale jõudis, ei öelnud keegi mitte ühtegi sõna. Pidime täna hindele tegema. Ilmselgelt polnud minu päev!! Ma pole mingi eriline ujuja kah ju. Igatahes lõppes minu ujumine sellega, et terve klass oli paanikas ja mures, et ma jumala eest ära ei sure nüüd. Haah, see oli isegi päris naljakas, kuigi olla oli küll päris s*** ikka! Mu huuled olevat lillad olnud, näost olin valge ja pm olin kokku kukkumas või kukkusingi? See paneb mind muigama lausa! Ja mis kõige naljakam on asja juures... Mul endal oli nii suva, kui ma ka oleksin seal samas otsad andnud. Olen üpris kindel, et ka Kivikal oli tegelikult. Igatahes jah, osad ei saanud aru, mis toimus, teised tundusid tõesti mures olevat, tahtsid aidata või midagi sellist, aga mis sa ikka teha oskad sellises olukorras. Ma ei oska muud öelda kui et, minu elu on küll põnev, igav ei hakka igatahes, isegi kui vahel seda tahaks!!
Pärast pakkus Kaisa, et viskab mu autoga koolile lähemale, aga ma ei tahtnud. Tahtsin hoopis jala minna. Ma ei teagi, kas see nüüd oli eriti hea mõte. Alguses oli okei, päike paistis ja isegi palavaks kiskus. Mingil hetkel sai jaks otsa... Oleksin võinud ükskõik kuhu lumehange lihtsalt istuda, nii jube oli olla. Kooli jõudes üritasin hea näo pähe teha, võtsin asjad ja kobisin koju. Mida lähemale jõudsin, seda aeglasemaks ja väiksemaks kiskus samm. Kui kodus olin, viskasin korraks pikali, kohe hakkas parem. Olin pikali ehk ainult 10 min, aga hakkas parem!Õhtul õppisin veel natuke, mängisin klaverit ja täna lähen vist varem magama... Või siiski mitte, vaadates nüüd juba kella!
