See aeg on käes... pean murdma ennast ja oma tunnetest välja nüüd.
Olen jälle üksi. Mitte üksi kogu maailmas, aga üksi oma maailmas. Päike ei paista ja hoolimata suurest kogusest rohtudest mida võtma pean, et piilu isegi pilve tagant päikest, on ainult vihm. Tänu nendele suudan küll rahulikum olla, aga valu, ärg, pisarad, kurbus ja tühjus on ikka minuga, igal sammul.
Kõik kes veel alles on jäänud korrutavad koguaeg, et ''kõik saab korda'', ehk kunagi saabki. Aga seda ei ütle enam kunagi see üks ja ainus inimene, kelle arvamus mulle enim korda läheb/läks.
Ja milline iroonia, jälle olen käpuli täpselt enne tähtsaid sündmusi. Nüüd olen lihtsalt räsitud ja nukker, ei kirjuta ma oma lõputööd ja on ime kui isegi voodist välja saan roomatud. Lihtsad asjad isegi tunduvad liiga keerulised, et nendest rõõmu tunda või üldse midagi tunda.
Elul oleks nagu mission mind õpetada võimalikult karmilt ja kindlakäeliselt. Ikka ja jälle sama rada pidi ja suunates mind ikka ja jälle samale teele. Nagu mäng, ''mission failed'', ja uus katse. Aga selline tunne, et ükskõik kui mitu korda ma seda katset läbi tee, ma ikkagi kaotan selle mängu. See pole minu valik. Arvatakse, et kui oled negatiivsel lainel, et siis tulevadki negatiivsed asjad sinu juurde. Aga ma olen olnud rõõmus ja üritanud kõike nautida ja tahtnud teha ja olla ja kõik see..
Tulemus on aga see, et ma olen sügaval augus ja tahan nii väga sealt välja roomata, aga siis tuleb keegi ja paneb jala augu ette ja ütleb ''äkää, ära mitte mõtle isegi''.
Kuidas ma ükskord pääsen? Kuidas see kõik ükskord lõpeb?
