Wao..aeg lendab. Avasin blogi ja näen, et viimane sissekanne on tehtud suvel.
Meeletult palju asju on selle ajaga muutunud ja läbi elatud. Väga väga palju.
Alustades sellest, et olin koos inimesega, kes tuli välja, et pärast pool aastat koos oldud aega ja igasugu trippe koos ette võttes, otsustas, et ta pole üldse kunagi midagi minu vastu tundnud isegi ja mina... jäin lihtsalt tummalt seina ja lage vahtima.
Kes kilde aitab koristada??
Aga samas, pean ma tunnistama, et see algus oli imelikult lihtne ja hea, ilmselt sellepärast see polnudki õige. Olen õppinud end nüüd vaos hoidma, mitte tundma nii palju kui varem ja eks see päästab mind veidike valust ja hirmus.
Samas oli see viimane kord kõik nii teisiti?!? Ta olin nii täiskasvanud ja nii rahulik ja... Aga ta üritas mind muuta, iga võimaliku moodusega. Mitte midagi minust polnud see, mida tema oleks tahtnud. Kuidas ta siis alguses nii palju eksida sai? Ma ei mõista seda? Samas see hetk kus ma sellest aru sain, aitas mul temast lahti öelda. Ma sain aru, et ma ei pea kunagi kellegi teise pärast muutuma, sest siis see pole enam mina ja see teeb mind õnnetuks. Mulle meeldib olla täpselt selline natuke segane, veidi soolane ja väga vürtsikas naljataja.
Annan siis veel paari märksõnaga kiire ülevaate, et millalgi tagasi tulles meenutada ja mdiagi uut jälle kirja panna.
Asendamatuid pole olemas.
Tervis on ikka pähh.
Ja elu mõte on ka segane?!.
Pi.
